Kord oli üks maja, mille seinad ja kitsad ruumid hoidsid endas saladusi ja mälestusi. See oli veidrikult ehitatud – ruum ruumi otsas, igaüks justkui omaette maailm. Kuid aeg tegi oma töö ja vana maja seisis hääbuvana, oodates uut elu.

Ühel päeval ostis maja entusiastlik seltskond, kellel oli julge idee muuta see kõigile avatud peoruumiks. Majas naljatleti tihti, et see on nagu rebaseurg – täis peidukohti ja ootamatuid pöördeid. Kitsad koridorid ja väikesed toanurgad lammutati, et teha ruumi juurde. Kuid maja ajalugu ei unustatud – uus ruum sai nimeks Rebasemaja, austusavalduseks sellele, millisena see kunagi eksisteeris.

Seal on peetud nii sünnipäevi, juubeleid, halloweeni pidusid kui ka peiesid. Peoruum täitus sageli naeru, tantsu ja muusikaga, kuid see kandis endas ikka midagi vana suvemaja hingeelust – mõnusat soojust ja salapära. Rebasemajja astudes tundsid külalised alati, et nad on osa millestki erilisest. Miski vana ja uus olid seal kokku saanud, et luua midagi täiesti unikaalset.